Eile nägin ma Eestimaad

„Eile nägin ma Eestimaad!

Nägin hurtsikuid, saunasid,

nägin bagaaži ja paunasid,

väljal kivivõsa aunasid –

eile nägin ma Eestimaad.“

Nii nägi Eestimaad Juhan Liiv 120 aastat tagasi. Ta näeb selles luuletuses veel „lagunenud talumajasid“, „rammetuid rajasid“ ja kuidas „vaimuelu on hämaras“ ja üldse on kõik võssa kasvanud ja hall.

Sajand hiljem näevad ansambel Ruja ja Ott Arder hoopis teistsugust Eestit:

„Eile nägin ma Eestimaad!

Suvilaid, Soome saunasid,

nägin baare ja plaažisid,

nägin uhkeid garaažisid!

Eile nägin ma Eestimaad!“

Elu Eestis oli saja aastaga märgatavalt paremaks läinud. Hurtsikute asemel said eestlased lisaks kodule lubada endale suvilaid, saunad olid arenenud Soome saunadeks, prinkidel rindadel ja pepudel kanti teksapükse ja nailonit. Ning küll vast kerge irooniaga nenditi, et küll on „ilus aeg, kus pole varjusid“.

Eile nägin ka mina Eestimaad. Ei ole võsa, vaid hästi majandatud metsad ja tühjad raielangid. Alles on suvilad, aga pigem käime puhkamas soojal maal või mägedes. Nailonit ei kanna enam keegi ja noorkarjad ei ole mitte ainult nummerdatud, vaid ka registrisse kantud.

Elu Eestis on hea ja kuigi ikka veel on varjusid, saame nendest vabalt rääkida, kartmata, et kedagi valede sõnade eest vangi pandaks.

Me saame küll vabalt rääkida, aga ikkagi on inimesed kurjad. Vihatakse kõike, mis on võõras või teise nahavärviga. Ei öelda üksteisele tänaval „tere“, naeratatakse vähe. President räägib palju koduvägivallast ja vaesuses elavatest lastest.

Õnneks päris nälga enam keegi tundma ei pea ja heategijaid tuleb iga aastaga juurde. Inimestel on rohkem aega teiste eest hoolitsemiseks ja ka oma perele. Üha rohkem on rääkima hakatud 4 päevasest töönädalast ja kolmest puhkepäevast. Huvitav, kas see tähendab ka lühemat koolinädalat või peame meie ikkagi reedeti pinki nühkima. Üks on selge: nii head aega nagu praegu, pole Eestimaal kunagi varem olnud ja loodan, et see kestab igavesti. Hoolimata sellest, et igal varasemal sajandil on keegi Eestile kallale kippunud.

Eile nägin ma Eestimaad ja näen ka täna ja homme!

Elagu Eesti!

Helena, lend 004e

Eesti keel on salakeel

Käes on Eesti Vabariigi 101. aastapäev ja me saame jälle oma riigi sünnipäeva tähistada. Sellise päeva puhul on ,, jälle“ tore öelda.

Eesti keel on tõepoolest salakeel. Kui sa räägiksid seda kuskil muul maal, ei saaks sinust keegi aru. See kõlab teise maa rahvale nagu kärbsepinin, seda on raske õppida ja selle rääkijaid on väga vähe.

Mul on minuvanused sugulased, kes elavad Ameerikas, aga räägivad eesti keelt, kuigi juba nende vanaema pole kunagi Eestis elanud. Mitmed neist lastest käisid Eestis sel suvel esimest korda, aga nad räägivad omavahel eesti keeles, sest nende isa on eestlane ja isa jaoks on see oluline. Minu ja nende eesti keel on veidi erinev, sest nende pere on seda rääkinud 75 aastat Eestis mitte elades, aga me saame ikkagi omavahel suhelda. Nende jaoks on eesti keel tõeline salakeel – keel, mida räägib peaaegu ainult nende pere. Kui me neil külas käime, siis tavaliselt halloween’i ajal, nemad tulevad meile külla näiteks laulupeoks.

Mõnda neist lastest on koolis kiusatud, sest nad on eestlased. Selle pärast, et nad on eestlased! Neile meeldib eesti keel, aga muidugi ei taha nad, et neid kiusataks. Huvitav, miks on nii, et endast erinevaid peab kiusama? Mu sugulane rääkis, et ühel päeval, kui ta koolibussi läks, kohtus ta seal veel ühe eestlasega ja nad said oma „päkapikkude keeles“ rääkida. Ilmselt see häiribki teisi, kes eesti keelest aru ei saa.

President Lennart Meri on öelnud, et ta ei muretseks eesti keele pärast, pigem muretseks ta inglise keele pärast, mida räägitakse igas maailma nurgas isemoodi. Ta ütles, et inglise keelt võib tabada ladina keele saatus, mis oli kunagi keel, mida oskasid kõik haritlased, aga mis tänaseks päevaks on oma tähtsuse kaotanud. Me ei tea tulevikku ette, aga mulle tundub see mõttekäik huvitav. Eesti keel on inglise keelega võrreldes vastupidine – oleme ilmselt maailma väikseim rahvas omakeelse ülikooli ja teadusega.

Eesti keel on väga ilus keel, aga seda keelt räägib ja sellest saab aru ainult üks miljon inimest. Eesti keeles on palju laule ja vanasõnu. Eestlase mõtted on eesti keeles kõige selgemad ja meie oma keel väljendab meie arusaamu kõige paremini. Näiteks võib laulu sõnu küll tõlkida, aga mõte ei pruugi enam samaks jääda. Sellepärast on kõige lihtsam laulda ikka emakeeles: Eestis on sel suvel järjekordselt laulupidu ja neid on peetud juba 150 aastat.

Eesti keel ei ole igal pool Eestis ühesugune. Meil on säilinud mitmeid murdeid ja mõnedes murretes on ilmunud raamatuid ja tehtud ka raadiosaateid. Kõik need inimesed oskavad küll ka tavalist eesti keelt rääkida, aga neile ilmselt lihtsalt meeldib, et neil on omakorda oma salakeel.

Eesti keel teeb meist selle, kes me oleme. Eesti keel ja Eesti riik vajavad teineteist ja sellepärast on õige soovida Eesti riigi sünnipäeval jõudu ka eesti keelele.

Head vabariigi aastapäeva kõigile!

Helga Maari, lend 004e

Eesti Vabariigi sünnpäev

Eks me kõik tea, et eesti keelt ei räägi just paljud inimesed. Mõned isegi ei tea, mis on Eesti. “Aa… see väike riik Venemaa kõrval,” või “see väike riik Euroopas.” Keegi ei ütle kunagi, et see on Eesti, vaid alati seostatakse seda millegagi. Miks Eesti ei saa nii palju tähelepanu kui Donald Trump oma müüriga? Me ju ometigi leiutasime Skype’i. Oleme e-riik, kuid ikka… mitte midagi. Inimesed ei torma ustest akendest sisse, paludes autogramme või, et saada üks hea klikk su näost.
Kuid sellest hoolimata on meil palju rikkusi. Palju metsa, jõgedes voolab puhas ning kergelt loksuv vesi. Igal asjal on oma lugu. Näiteks see puu, tal on oma lugu. Mitu aastat tagasi poetas tema seemne mulda väike tüdruk, suu naeru täis kastes mullapinda iga päev, lootes et kunagi kasvab see puu tema pikkuseks. Nüüd on väikesest tüdrukust saanud vanamemm, kes vaatab aknast, kuidas ta lapselapsed mööda muru ringi sibavad. Ning see puu on täitnud oma ülesannet, kasvades aina kõrgemale taeva poole.

Nii on ka meiega. Meil on oma lugu, oma keel ja kultuur, mida peab hoidma nagu vastsündinud beebit, hellalt ja õrnalt. Teda hoidma, mitte laskma tal kukkuda ning vaadata, kuidas ta kasvab.

Eesti on küll väike ja vähese rahvaarvuga. Kuid sellel on oma lugu. Lugu, mida saab iga üks ise kujundada, valides õigeid värve ning maalides pilti, mida nemad soovivad. Mina tahan ainult seda, et iga üks leiaks vähemalt ühe asja, mis neile meeldib. Vahet pole, milline asi. See võib ka lihtsalt olla üks lill aasal. Kuid vähemalt on sul see üks lill, mis sulle meeldib.
Nagu ütles kord Lennart Meri: “Meist igaühest sõltub Eesti püsimine.” Sina, sina, sina ja sina, saad muuta Eestit paremaks, värvilisemaks, ilusamaks. Tee seda, mida sulle meeldib teha ja, mida sina tahad. Kuna just, siis saab Eesti olla selline nagu iga üks soovib. Head vabariigi aastapäeva ning pidage meeles, igal ühel meist on oma lugu.

Aurelia, lend 003e

Maarjamaa mehed

Kui üles ärkan hommikul,

Mõtlen, kus mu mõmmik on?

Ojas voolab palju vett,

Mõmmik mugib õues mett.

Mulle meeldib suhkruvatt

Rohkemgi kui maadlusmatt.

See ju täitsa jama jutt

Arvab Lurich maadluskutt.

Maarjamaal on kuulsaid mehi

Arvo Pärt ja Nublu ka.

Tänak, Kangur, Lennart Merli

Eesti, Eesti ela sa!

Autor: Karl Heinrich, lend 007d

Eesti

Eesti keel on emakeel

seda me veel õpime.

Kui me suureks kasvame

seda me siis räägime.

Teadma peame meie kõik

rahvuskalaks on meil räim.

Linnuks aga pääsike,

lilleks ilus rukkilill.

Eestimaal on olla mõnus

palju sooja on meil Võrus.

Külmapealinn Jõgeva

seal saab lumes hullata.

Autor: Joosep, lend 007d

Eesti

Meil on palju metsi,

Seal kohtab vahel kitsi.

Metsas on meil marju, seeni,

Neid vanaema marineerib.

Meri on siin sinine,

Sealt paistab taevas pilvine.

Eestit hoiab käes naine,

Hiiumaal on surfilaine.

Eestimaal on pigem külm,

Kuid see meile sobib küll.

Rahvustoiduks on siin kama,

Sooja saame saunalaval.

Rahvast on siin pigem vähe,

Osa välismaale läheb.

Keel meil kõlab kummaline,

Elada siin turvaline.

Autor: Nora, lend 007d

Minu Eesti

Päike, mets ja kodutalu,

Õues kokku võib lugeda kanu,

Muriga koos käin lehmakarjas,

Õhtul rõõmuga hobuseid harjan,

Anni ja Hansuga kelgutan lumes,

Tuppa tulles on põsed mul jumes,

Ema toob ahjust leivapätsi,

Lesole kuivama riputab mütsi,

Õhtul on tuba täis naeru ja nalja,

Laulame koos ja limpsime kalja,

Hommikul vara me heiskame lipu,

Seesama lipp läheb Hermanni tippu,

Lipuehtes on iga maja,

Eestimaal on sünnipäev täna,

President juhatab meie paraadi,

See teeb rõõmsaks nii memme kui taadi.

Palju õnne mu kallis Eestimaa!

Autor: Lovisa Aleksandra, lend 007d

Sportlik Eesti Nõmme Kalju

Eesti riik on väike aga tubli,

Siin on Nõmme Kalju klubi.

Kui jalka palli toksin ma,

Eesti meistriks saan siis ka.

Eesti koondis palliplatsil,

Rasket tööd ta teha rassib.

Vorm neil seljas nagu lipp,

Platsil kõnnib kena vipp.

President on tema nimi,

Mäng nüüd algab kull või kiri.

Autor: Oliver, lend 007d

Minu unistuste jõulud

Minu unistuste jõulud on sellised, kus kõik pereliikmed on koos ja kõigil on kõigi jaoks aega. Meil on väga suur pere ja meil on jõuludel tavaks olla kõik koos.

Meie peres on koos peaaegu neli peret. Ühes oleme mina, mu ema, isa ja väike õde.  Minu suur õde on justkui teine pere, sest ta kolis üks aasta tagasi ära ja elab nüüd oma poisi juures. Kolmas pere on mu ema venna pere: onutütar Hannah ning minu onu Hannes ja tema naine Merike, kes on ka mu ristivanemad. Neljas pere on mu vanaema, kes elab kahjuks juba üksi, sest meie vanaisa  suri natuke peale Hannahi sündi.

Jõuluõhtul on kõik pered koos. Tavaliselt koguneme kas meie koju või läheme Laulasmaale vanaema juurde, sest meil on kõige suuremad majad. Kõige mõnusam on vanaema juures, sest see on justkui meie kõigi kodu. Seal on suur kivi ja oja, kuhu igal talvel ikka keegi sisse kukub.

Jõuludel on meil alati väga uhke jõululaud. Peakokaks on onu Hannes. Tema jagab kõigile ülesanded, mida teha tuleb, aga kuna keegi peale tema midagi nii hästi teha ei oska, siis saadab ta köögist välja kõigepealt lapsed, siis naised ja siis vanaema (aga vanaema jääb ikka kööki toimetama, sest temast ei käi jõud üle). Kuid nii ilusat jõululauda pole ma kuskil mujal näinud kui meil.

Muidugi käib meil ka jõuluvana ja toob lastele kingituse, aga kõige tähtsam on olla koos perega.  Meil on koos väga mõnus ja lõbus olla.

Jutu autor: Airiin, lend 005d

Must auk

Kord läksin ma prügi välja viima ja märkasin ühte pappkasti. Algul arvasin, et see on tavaline vana mööbel, kuid siis hakkas see mingit imelikku häält tegema, nagu tuul oleks puhuma hakanud. Vaatasin, mis seal sees oli. Seal oli otseses mõttes must auk. Mul ei olnud õrna aimugi, mida sellega teha. Ei tahtnud seda sinna jätta, sest see oli siiski must auk.

Lõpuks otsustasin selle tuppa võtta ja vaadata, mida sellega teha saab. Kui ma tuppa jõudsin, tegin ma kasti lahti. Sellel oli väike sissetõmbejõud ja see neelas kõik, mis selle lähedale panna. Seda sai kasutada kui prügikasti, sest see kaotas kõik, mis sinna sisse panna. Halb asi oli see, et see kasvas aina suuremaks ja selle sissetõmbejõud läks tugevamaks nii, et see hakkas juba vägisi asju endasse tõmbama. Kuna see oli minu laua kõrval, hakkas see minu kooliasju endasse tõmbama. Must auk tõmbas mu esialgse kirjandi ka sinna sisse ja sellepärast mul selle esitamisega nii kaua aega läkski. Lõpuks tõmbas see juba maju enda sisse. Nädala pärast tõmbas see terve linna musta augu sisse, koos elanikega.

Me kõik ärkasime kiviajal, kus kõik olid koopainimesed ja nende riided olid mingid suvalised ja katkised kaltsud. Rääkida need inimesed aga ei osanud. Kõik juba kogusid enda vanu asju, kuigi neil polnud õrna aimugi, kuidas nad sealt ära saavad. Mina aga muretsesin rohkem tagasisaamise pärast, sest mis kasu on sul enda asjadest, kui sa oled kiviajas, kus sa ei saa niikuinii ühtegi elektroonilist asja kasutada. Ma mõtlesin ja mõtlesin, kuidas tagasi kodulinna saada.

Lõpuks avastasin ma, kust kõik asjad välja tulid, ja arvasin, et kui sinna musta auku tagasi minna, siis saan ma tagasi 21. sajandisse. See töötas, kuid nüüd olin ma üksi ilma ühegi asja ega majata. Lootsin, et teised mõtlevad ka selle välja, et kui nad sinna said, siis on neil ka tagasitee.

Oskar, lend 003e

Kärbeste Joonase ja Mare elulugu

Ükskord Rooma linnas 9000 aastat enne Kristust elasid kärbsed Joonas ja Mare. Nad sündisid aastal 11 000 enne Kristust. Aastal 10 000 aastat enne Kristust reisisid nad Roomas ringi ja otsustasid minna Lutenesse, seal said nad ka sõpradeks. 8000 aastat enne Kristust läksid nad aga Ameerikasse, seal lõppes ka nende elu, sest nad surid 7000 aastat enne Kristust sõjas.

Helen Elisabeth, lend 007d

Minu unistuste koolipäev

Minu unistuste koolipäev oleks selline, kus kool algaks kell 12 päeval. Esimene tund oleks kunst, kus saaks täiesti ise valida, mis tööd me teeme, tund kestaks tund aega. Siis oleks söögivahetund. Söögivahetunnis võiks söögiks olla singi-juustu pannkoogid ja joogiks võiks olla piim, õunamahl, vesi, apelsinimahl. Pärast söömist võiks olla pooleteisttunnine õuevahetund, kus võiks tuppa minna, kui õues olla ei taha. Koolihoovis võiks olla seikluspark. Pärast vahetundi oleks kaks matemaatika tundi. Pärast seda veel kaks kunsti. Selline võiks olla minu unistuste koolipäev.  

Kaisa, lend 005e

Minu unistuste koolipäev

Minu unistuste koolipäev võiks olla reede. lapsed tulevad kooli kell 12.00. Sellel päeval on viis tundi. Esimene tund võiks olla triki tund. Me läheme kõik staadionile ja hakkame kordamööda tegema trikke. Unustasin enne öelda, et riietus on sellel päeval vaba.

Teine tund oleks tennis ning kolmas ja neljas  tund liutorudest alla laskmine. Pärast seda on viimane tund, filmi tund. Pärast filmi saavad lapsed koju. Iga viimane reede tund lõpeb alati uue filmiga. See ongi minu unistuste koolipäev.

Silver, lend 005e

Tere, Toomas!                                                                         

Kirjutan Sulle oma laua tagant. Tahtsin Sulle jutustada oma reedest. See reede oli nimelt palju tegusam kui muud nädalapäevad.  Reedel käisime me klassiga matkal. Kokku matkasime Viimsi Laidoneri pargist Pirita Selverini.

Pean ütlema, et matk ei olnud imelihtne, aga samas ei tekkinud mul ka tunnet kohe retk lõpetada ja koju diivani peale lesima minna. See mõte tekib mul muidu  matkade ajal tihti. Ka ilm juhtus just sellel päeval ilus olema. Ühesõnaga meil kohutavalt vedas.

Peale jalutuskäiku sihtpunkti jõudes ootas meid ees üllatus. Selleks oli fotojaht kõikide klasside vahel. Fotojaht toimus tiimides. Tiimid olid üpris suured, seega tekkis ka mõningaid probleeme kommunikeerumisega. Siiski kirjeldaksin meie fotojahti kui väga hästi õnnestunud ettevõtmist. Fotojahil pidime lavastama erinevaid üritusi: Eesti sünnipäeva, kooli sünnipäeva, suusapäeva jne. Kindlasti oli teiste seltsis huvitavam fotosid pildistada ja ülesandeid lahendada. Kõige rohkem meeldis mulle suusapäeva teema, sest seda pidime pildistama päris suusamäel suusakeppide ja kelkudega.

Ülesannete lõpus läksid kõik lapsed jalgpalliplatsile ja kogu kool tantsis koos. Mulle meeldis seejuures, et kõik tantsisid innukalt kaasa.

Matkapäevaga jäin üldiselt väga rahule. Kasulik on vahepeal umbsest toast välja saada ja natukene värsket õhku hingata. Ma olen tihti enda toas mitte midagi tegemas, seega see kogemus oli igati meeldiv.

Kuidas on läinud Sinu nädal? Ära unusta mulle sellest kindlasti kirjutada!

Parimate soovidega Elin!

Kirja autor: Elin, lend 001

Kirjastus Tänapäev koostöös Tähekesega on koostamas juba kolmandat laste jubejuttude uut kogumikku. Sügisel ilmub seal ka 3.d klassi Carmeni jutt.

Huvitav tüdruk Maria

Ühe tüdruku nimi oli Maria. Ta oli muidu hea tüdruk, ainult et ta ei võtnud mitte kunagi jalanõusid jalast. See oli muidugi silmatorkav. Ühel päeval läks ta kooli ja leidis endale kohe sõbra, Kätlini. Kui Kätlin järgmisel hommikul üles ärkas, ei olnud tal vasaku jala suurt varvast. Suure varba asemel asemele oli torgatud ikka veel tõmblev silm. Kätlin otsustas, et ei räägi sellest mitte kellelegi. Ta läks kooli. Pärast tunndide lõppu kutsus Maria Kätlini endale külla. Tema kodutee oli väga pikk. Kui nad lõpuks Maria koju jõudsid, hakkas vihma sadama ja välku lööma. Nad jooksid kiiresti Maria koju varju. Äkki süttis Maria silmis punane leek ja ta palus, et Kätlin oma vasakut jalga näitaks. Pärast pikka välja punnimist Kätlin näitaski. Millegi pärast hakkas Maria irvitama ja tõmbas Kätlni teise soki jalast ja käskis Kätlinl silmad kinni panna. Kätlin tundis imelikku tunnet. See oli kõrvetav aga samas väga mõnus. Kui Kätln silmad lahti tegi, nägi ta, et kõik tema varbad olid kadunud ja nende asemel olid tõmblevad silmad. Maria lubas tal koju minna. Maria plaani ei heidutanud isegi see, et Kätln lubas, et räägib kõik ära. Maria lihtsalt hoiatas Kätlinit, et kui ta peaks rääkima, saab ta surma. Selle peale nõustus Kätlin muidugi suu pidama. Kuid paraku said ema ja isa kohe aru, et nende tütrel on midagi viga, sest Kätlin oli väga häbelik. Eriti just jalgade suhtes. Söögilauas hoidis Kätlin jalgu nii laua all kui sai. Järgmisel hommikul läks Kätlin nagu tavalselt kooli, kuid hoidus Mariast nii eemale, kui sai. Järgmisel hommikul avastasid nii Kätlini kui ka Maria pinginaabrid, et neil ei ole varbaid. Nagu ka Kätlin ei öelnud ka nemad mitte kellelegi  mitte midagi, vaid läksid lihtsalt kooli. Kuid see oli väga vale, sest varsti hakkasid üha enamad ja enamad lapsed – just lapsed – avastama, et neil ei ole varbaid. Siis juba Ameerikas, Inglismaal ja nii edasi. Kuid mitte keegi ei saanud mitte iialgi teada, kust ja kellest see alguse sai. Nii et kontrolli alati võimalusel oma pinginaabri varbaid, sest muidu võib ka sinuga nii minna….

Carmen, lend 005d

Eesti 100

Eestimaa mu kodumaa.

Siin on mõnus kasvada.

100 aastat täis on juba.

Piduehteis nüüd me tuba.

Eestimaa on ilus maa.

Siin on tore mängida.

Sünnipäeval lipp meil lehvib.

Laual tort, kus küünal sähvib.

Eestimaa on vapper maa.

Siin on julge elada.

Hümni laulame kõik täna.

Eesti 100, oi kui kena!

Bruno, lend 006d

Luuletus Eestist

Eesti riik saab kohe sada,

ta on juba päris vana.

Ta on näinud väga palju,

aga ikka on kindel kui kalju.

Eesti metsades on seeni ja marju

ning ka erinevaid loomakarju.

Palju on jõgesid ja järvi,

mis kõik kena sinist värvi.

Suvel niidud rohetavad,

sügisel metsad kolletavad.

Aga talvel kõik on valge –

maa ootab, et tuleks kevad helge.

Eestis asuvad ka mu kodu ja kool –

Tallinna Kesklinna Phikool.

Koolis mul on palju sõpru,

kellega veedan päevad ja vahel ka õhtud.

See on minu kodumaa,

kus nii hea on elada.

Palju õnne, kallis Eesti!

Palju õnne, kallis Eesti!

Perekond Paakspuu, lend 006d

Eesti 100

Eesti maa on pikk ja lai,

Talle teen ma pika pai.

Eestimaal on sünnipäev,

See on äge pidupäev.

Oi, kui tore ta on sada,

Tähistada tuleb seda.

Sünnipäevaks mängib pill,

Kingituseks on meil väike lill.

Sellest tuleb tore pidu,

Millest kirjutada ridu.

Simone, lend 006d

Eestimaa

Eestimaa, Eestimaa,

varsti sada aastat sa.

Sul on põllud, kaunis maa,

inimesed lõbusad.

Metsa vahel väiksed ojad,

sulistavad konnapojad.

Sinitaevas palju linde,

puhas loodus, see on kindel.

Eestimaa, Eestimaa,

minu kodu oled sa.

Siin on pere, sõbrad head,

kõige kallim ilma peal.

Otto Aleksander, lend 006d

Isamaa

President on Kaljulaid

ja meil on palju kajakaid.

Aasta loomaks on ju ilves,

lemmiktoiduks on tal hirved.

Vahel talvel palju lund,

karu Ott näeb koopas und.

Suusatada saab siis ka,

siiski rohkem must on maa.

Meil on põllud, künkad, laaned,

mille kohal vikerkaared.

Jõed ja järved – Saaremaa,

on väikse Eesti suurim saar.

Väikesed külad, suured linnad,

kus poodides on kõrged hinnad.

See kõik meile meeldib, see on hea,

isamaad ma armsaks pean.

Katariina, lend 006e

01.09.1988, neljapäev

Minu nimi on Veroonika, ma olen kuus aastat vana. Ma olen lühikest kasvu tüdruk tumepruunide juuste ja helesiniste silmadega. Ma elan Mustamäel punastest tellistest tornmaja viimasel korrusel ning meil on päris uhke vannituba, kus on seinas kollased ruudulised plaadid. Sooja vett küll alati pole, aga täna oli ning see oli väga hea, sest mina läksin täna esimessesse klassi. Kooli sõitsin trollibussis koos isaga. Ema ei saanud tulla, sest ta pidi olema tööl.

Aktusel direktori juttu kuulates märkasin, et enamus lapsevanemaid olid täiesti samasugused – peaaegu kõikidel isadel olid vuntsid ja emadel lokilised juuksed. Mõnedel olid ka nii suured ja paksud prillid, mida mina varem näinud ei olnud. Esimese koolipäeva aktuse lõpus juhatasid kaheteistkümnenda klassi poisid ja tüdrukud meie kooliaasta esimesesse tundi. Meie klassiruum oli esimesel korrusel ning ühelt poolt aknast välja vaadates nägime kooli hoovi ja teiselt poolt Reaali Poissi. Hoovis seisis ainult üks auto ning see oli uhke valge Žiguli, millesugust olin näinud ainult isa töö juures tähtsalt direktoril.

Klassiruumi nurgas oli väike laud, mille peal seisis grammofon, millest kõlasid Entel-Tenteli laste laulud. Õpilased, kaasa-arvatud mina, tantsisid ümber väikse laua. Üks minu uutest klassikaaslastest, Arnold, komistas vastu lauda. Grammofoni nõel hakkas hüppama ja kordama sama sõna. Kõik mu klassikaaslased hakkasid naerma ja õpetaja tuli meiega pahandama. Esimeses tunnis õppisime matemaatikat. Õpetaja küsis küsimusi, nagu mis on 2+4, 6–3 ja nii edasi. Hoidsin uhkelt kätt kogu aeg üleval, kuni ta viimaks küsis minu käest. Ma tegelikult ei teadnud vastust, aga tahtsin näida klassi ees targana. Viivitasin tükk aega, kuni keegi teine vastas minu eest. See oli väga piinlik. Mul oli nii raske jätta meelde oma klassikaaslaste nimesid. Tundsin lasteaiast ainult Arnoldit ja Katit. Arvestades, et meie klassis õppis kakskümmend kaheksa õpilast, ei tundnud ma kolmeveeranditki oma klassist. Ma olin nii väsinud, kui tunnid lõpule said, ega suutnud uskuda, et pean kogu selle ja veerandi ülejäänud aastast veel koolis käima. Aga samal ajal olin rõõmus, sest ma ootasin parkla juures oma isa – pärast kooli lubas ta mind viia Raekoja platsile Pingiviini jäätist sööma. Jäätis maksis 2 rubla ning see oli eriline asi. Kui olime koolist sinna jalutanud, siis kahjuks selgus, et seal oli avarii ning kõik jäätis oli ära sulanud. Läksime siis hoopis Kaubahalli, mis oli üsna lähedal ja mõtlesime, et võtame hoopis tavalist Regati jäätist. Isa helistas telefoniputkast igaks juhuks ka emale tööle, et küsida, kas on veel midagi vaja koju osta, kui juba poodi lähme. Ema palus tuua keeduvorsti, kuid poes selgus, et vorstilett oli täitsa tühi.

Õnneks saime siiski ühe jäätise ning minu päev oli korras. Kell 15 läksime trollipeatusesse, aga meil läks halvasti, sest jäime napilt trollist maha. Pidime peatuses ootama veel pool tundi. Minu jaoks oli see nii pikk aeg. Kui viimaks troll peatusesse jõudis, saime koju sõita. Olin nii rõõmus, kui peale pikka päeva kodus oma ema ja kolmeaastast õde nägin. Me mängisime koos õega, kuni ema meid magama sättima hakkas. Ausalt, ma soovin juba, et oleks juba reede ja saaks tagasi kooli minna.

Imogen, lend 003d

Kui mina oleksin lumeinimese poeg

Kui mina oleksin lumeinimese poeg, siis mul oleksid võimed teisi kätega ravida ja ma aitaksin vaeseid. Kuuleksin igasuguseid helisid palju tugevamalt ning ma mõistaksin loomadekeelt.

Joosep, lend 007d

Kui mina oleksin lumeinimese tütar

Siis mul oleksid võluvõimed ja ma võluksin nii, et kõigil oleks hea olla ja et venemaa ei tuleks meid ründama ning et Eestis oleks kõikidel turvaline olla.
Kui meid ründaksid sakslased, siis ma võluksin kilbi, mis ei laseks neid meie Eestisse. Isegi, kui midagi juhtuks, võluksin ma kõik halva minema.

Katarina, lend 007d

Minu ideaalne koolivaheaeg

Mina tahaksin vaheajal minna Ameerikasse viie tärni hotelli. Veel läheksin ma Legolandi ja tahaksin seal kõiki lõbustusi rahulikult proovida ning kiirustamata poodides käia.

Georg, lend 007d

Minu ideaalne koolivaheaeg

Minu ideaalne vaheaeg Londonis ja Hispaanias. Ma käiksin siis veeparkides ja lõbustusparkides ning ma sõidaksin seal kõige hullemate Ameerikamägede peal.

Helin, lend 007d

Kuidas elevant pika londi sai

Elas kord üks elevant. Elevandi suurim soov oli, et ta talvel ujuma saaks minna.

Praegu oli sügis, kõik hakkasid juba soojemat paika otsima, aga elevant ei liikunud kuhugi, ta ikka ootas ja ootas kuni talv tuleb. Lõpuks tuligi elevandi suurim soov – talv.

Elevant läks järve juurde. Ta leidis ühe augu, kus ei olnud jääd. Kui ta vette läks, leidis ta ühe räime. Räim küsib, et mis tal vette asja. Elevant vastab, et ta suurim soov on talvel vees ujuda. Räim ütles, et ta ei tohi enam siia vette tulla ja kui ta kohe ära ei lähe, saab hammustada, aga elevant ei liikunud kuhugi

Räim hakkas elevandi poole minema ja hammustas teda londist. Elevandi lont venis hästi pikaks, lõpuks sai elevant vabaks ja jooksis minema.

Sellest ajast peale on elevandil pikk lont.

Sten Ove, lend 005e

Kuidas jänes endale saba sai

Elas kord jänes. Ühel päeval otsis jänes metsas süüa. Ta kuulis kedagi puu taga krabistamas. Seal oli Mari oma emaga. Mari nägi jänest ja tahtis teda endale, aga ema ei lubanud. Emale helistas keegi ja ta läks edasi, lootes, et tüdruk järgneb talle. Mari ei kavatsenud metsast ilma jäneseta ära minna.

Tüdrukul oli kaasas korv, ta pani jänese korvi ja rätiku peale. Ta jooksis emale järgi ja nad läksid koju. Tüdruk läks enda tuppa ja lukustas ukse. Maril oli enda nukumaja.  Ta tõstis jänese nukumajja ning pani talle väikese roosa litritega balletikleidi selga ja krooni pähe. Jänes tahtis esimesel võimalusel ära joosta. Õhtul andis tüdruk jänesele mingeid krõbinaid, need ei olnud üldse head.

Kui ema ütles, et peaks juba magama minema, jooksis Mari jänes süles vannituppa ja lukustas ukse. Ta pesi jänese seebiga puhtaks ja kuivatas fööniga. Lõpuks võttis tüdruk jänese kaissu ja nad jäid magama. Hommikul ärkas jänes enne tüdrukut, ta kasutas võimalust ja lippas ukse poole. Kuid tüdruk ärkas ja jooksis karjudes voodist välja. Ta lõi ukse kõvasti kinni, et jänku ära ei jookseks, aga ta lõi vaese jänese saba ukse vahele.

Sellest ajast peale ongi jänesed arglikud ja lühikese sabaga.

Liisa, lend 005e

Tore jalutuskäik

Poiss nägi koera ja mõtles endamisi, et kes võiks olla selle armsa koera peremees. Ta otsustas koera jälgida ja kõndida temaga kaasa. Koer oli väga rõõmus, et poiss temaga kaasa tuli. Lõpuks koer peatus ühe vana maja ees, kus trepil istus hallipäine vanataat. Vanataat tõusis püsti ja muutus väga rõõmsaks oma triibulist koera. Ta arvas, et poiss tõi ta kadunud koera tagasi. Tänutäheks kutsus vanataat poisi tuppa teed jooma. Taat sai aru, et poisile koer väga meeldib. Taat tegi ettepaneku, et poiss võiks käia koeraga jalutamas, kui soovib. Poisile see mõte meeldis. Ja ta hakkas iga päev koera juures käima. Poisist ja koerast said väga suured sõbrad.

Hans Kristian, lend 005e

Jõulud

Kuula, kuula löövad kellad,

kuula, kuula jõulukellad.

Kesk lumehangi on hiilgav suur,

uhke kaunis jõulupuu.

Jõulupuu – see on suur,

ei kõiguta teda isegi vali tuul.

Tal on ehteks suured mummud,

ets kae need nii nunnud!

Istub pere ümber laua,

Nii võiks jääda teab mis kaua.

Aga kostub vali heli,

uksele tõttab väike veli.

Ukse taga on jõulumees,

kellel pikk habe ees.

Markus, lend 005e

Üks tõeline hiire jutt

Ükskord elas üks hiir ja ta mõtles teha endale juustuvabriku. Ta hakkas ehitama. Hiir tegi majale kaks ust ja kaks sammast. Ta kasutas lillat linti ,et maja kaunistada. Kui juustuvabrik valmis sai, ei tulnud sinna keegi.

Üks sõber andis talle risti ja ütles: “Mulle maitsevad porgandid.” Sellepärast, et sõber oli öelnud porgandid, tuli hiirele mõte leiutada porgandijuust ja seda ta ka tegi. Kuid kedagi ei tulnud ikka.

Hiir pani ukse ette risti ja kohe tuli hästi palju inimesi juustuvabrikusse ostma juustu ja vaatama, kuidas juustu tehtakse. Sõber oli mainimata jätnud, et rist toob palju. Jumal oli hiire poolt ja kui ta veel elab, on ta rõõmsalt koos oma juustuvabrikuga õnnelik.

Sandra, lend 004e

Kui ma oleksin suur

Kui ma oleksin suur, siis ma käiksin emal ja isal külas. Kui ma oleksin suur, teeksin kõik teistmoodi – elaksin teises kohas.

Ma sooviksin endale kaksikuid ja üliarmsat koera. Ma soovin, et töötaksin tulevikus loomaarstina. Ma soovin, et saaksin hirmust üle ning käiksin ise poes piima, juustu, ananassi, banaani ja maasikaid ostmas. Ma käiksin ise pargis. Ma tahaksin uusi sõpru.

Mena, lend 006e

Omalooming loetud raamatu ainetel: James Krüss “Timm Thaler ehk müüdud naer”

Mis tõprast eristab meid, naer on see…

….usu mind!

Georg, lend 002d

Naer on see, mis tuleb ja läheb.

Naer ju tuleb me endi seest.

Ka naer võib olla rikkus.

Naer on see, mis teistest meid eristab.

Aleksander, lend 002d

Vabadus on naer –

see olemas on mul.

Koolis seda teen

iga päev, kui vaja.

Rico, lend 002d

Like a flower needs a sun

and a robber needs a gun

a normal person needs his laugh

and not an awkward cough.

Sander, lend 002d

Kus inimene naerab,

seal kurat vaevleb:

endale auku kaevab

ning aina kaebleb.

Gert, lend 002d

Kui naeru kaotad

siis elu laokile laotad.

Kui päike kaob ära,

taim ei kasva, ei sära.

Kui rõõmu tagasi tahad,

vajad sõpru mitte raha.

Siim Sander, lend 002d

• 
  2016/2017 V periood

  See images »

Minu klass

Klassis poisse on meil 12,

ka minagi olen üks neist.

Olen lõbus, vahva sell,

jooksen kui hüüab koolikell.

Rauno rahulik, vaikne ja hea,

seda ma tõesti mainima pean.

Dominik on rahvastepallis hea,

kuid Maksimil on tark pea.

Oskar meil on väga kiire,

ta võimetel ei ole piire.

Carlos hästi mängib tennist,

kuid minagi ei puudu trennist.

Ralf laulab ja mängib pilli,

kuid Antoniga Sollis tšillin.

Gregor kergejõustikus käib,

seal ta väga tubli näib.

Karl Rihardile meeldib jalgpall,

tal oleks nagu sada paari jalgu all.

Parim joonistaja on Mikk,

ka minu halvad joonistused on minevik.

Karlile meeldib lugeda,

kuid talle ei meeldi pugeda.

Tüdrukuid meil palju, tead,

kuid nendest palju ma ei tea!

Sebastian Haamer

4. e klass

Meie klass

Meil on tore õpetaja,

oskab hästi õpetada

ja aitab mul tööd lõpetada.

Õpetajal on tark pea,

seda igaüks ju teab.

Klassis õpilasi palju,

õpetaja nagu kalju,

kunagi ei lähe närvi,

hoopis näitab meile värvi.

Täitsa tore tund on mata,

kokanduses lauda katan.

Püüan pisteid teha käsitöös

ja tean, et oskused ei tule üleöö.

Eesti keeles panen sõnad riimi,

kui olen tubli, sõidan Viini.

Anna Maria Tottrup

4. e klass

Kool

Minul koolis sõbrad on,

väga toredad nad on.

Sõpradega vahetunnis,

naerame ka vahel tunnis.

Siis meid keelab õpetaja,

käsib naeru lõpetada.

Meie jääme kohe tasa,

et ei saaks me pahandada.

Helena Katariina Tõnise

4.e klass

Sünnipäev

Donaldil oli 5. mail sünnipäev. Ta sai 12-aastaseks. Ta ärkas hommikul vara ja ootas, millal ema ja isa teda üles laulma tulevad. Aga kedagi ei tulnud. Lõpuks sai kell 10 ja ta läks alla. Seal askeldas ema Donaldi sünnipäevaasjadega.

Donald küsis emalt, kas too ikka mäletab, et tal on täna sünnipäev. Ema vastas kavalalt, et mäletab küll. Poiss läks oma tuppa ja lamas voodis.

Jõudis kätte õhtupoolik, külalised pidid olema juba tunni pärast siin ning Donald polnud ikka oma kinki saanud. Ta ohkas sügavalt, sest ta nii soovis omale iPhone 6. See oli tema unistuste telefon.

Külalised ja isa saabusid. Donaldil ei lubatud alla tulla. Ta pidi istuma ja ootama. Lõpuks ta enam lihtsalt ei suutnud oodata ning ta tormas alla korrusele. Seal ootasid teda ema, isa, vanaema, vanaisa ja paljud teised sugulased. Nad laulsid Donaldile ja lõpuks andis isa talle karbi, mille sees oli tema unistus iPhone 6. Ta tänas kõiki ja hakkas kohe sinna mänge alla laadima ning neid mängima. See oli ta parim sünnipäev!

Gert Plooman 5.d

Kui mina oleksin suur

Kui mina suureks saan, siis hakkan majade ehitajaks. Ma ehitan 20 meetrit sügava ja 100m2 suurusesse karjääri linna. Selle linna kõige kõrgem torn ulatub merest 400 meetri kõrgemale. Ja kui linn on valmis, siis ehitan ma maa peale linnast igale poole 500 meetri kaugusele müürid, mis peavad vett ja siis ma laseksin linnale vee peale. Muidugi oleks terve linn veekindel. Kui kõik on valmis, siis asustan ma linna ära, igaüks, kes linna tuleb, saab endale tuukriülikonna ja maja, mis maksab miljon eurot. Iga lisa maksab vähemalt 10000 eurot. Igas majas on ka masin, kus saad valida, mida sa sellel nädalal süüa soovid ja masin toob kõik toiduained, mida soovid. Kõik asjad, mida ära viskad, lähevad automaatselt vaakumiga imedes prügikogumise ja asjade tootmistehasesse. Kogu prügi sorditakse, seejärel sulatatakse, pressitakse või pestakse läbi. Sa saad liikuda erinevate tasandike vahel liftiga, mis liigub samuti vaakumiga. Lift on risttahuka kujuline. Selle lagi ning põrand on metallist, seinad on 20 sentimeetrisest klaasist, et see vee survele vastu peaks. Lift liigub üles ja alla linna kõige kõrgemas tornis. Vesi linna peal liigub ringiratast, ringvoog saab oma jõu düüsist, mis omakorda saab oma jõu vesirattast, mis on müüri külge paigaldatud. Kui vesiratas peaks seisma jääma. siis saavad düüsid lühikest aega oma energia akudest, mis said oma energia vesirataste ülejäägist või linna elektripangast. Oleks siis päris uhke istuda seal linnas, mõnel pingil, tuukriülikonnas ja vaadata seda vaadet, mis jääb üles.

Robin Soorand 4.d

Ulakas Krõll

Hommikul läks Krõll pahandust tegema. Ta sõi kõik toidu ära, naerutas, näpistas, mängis liivaga, kõdistas, tegi haiget ja isegi proovis maja sassi ajada. Aga ema sai teada, mida Krõll tegi. Ja siis tuli Krõllile üks mõte. Kas sina tead? Tal oli kõht tühi ja ta läks garaaži ja sõi kõik autoistmed ära. Siis oli tal janu. Ta hüppas takso peale ja sõitis laborisse. Seal ta jõi ära kõik ained ja muutus ülisuureks. Siis ta läks tagasi koju ja lõhkus pool maja ära. Pärast seda kutsus ta töömehed uut maja ehitama.

Henrik Arusoo 1.e

Tore jalutuskäik

Poiss nägi koera ja mõtles endamisi, et kes võiks olla selle armsa koera peremees. Ta otsustas koera jälgida ja kõndida temaga kaasa. Koer oli väga rõõmus, et poiss temaga kaasa tuli. Lõpuks koer peatus ühe vana maja ees, kus trepil istus hallipäine vanataat. Vanataat tõusis püsti ja muutus väga rõõmsaks oma triibulist koera. Ta arvas, et poiss tõi ta kadunud koera tagasi. Tänutäheks kutsus vanataat poisi tuppa teed jooma. Taat sai aru, et poisile koer väga meeldib. Taat tegi ettepaneku, et poiss võiks käia koeraga jalutamas, kui soovib. Poisile see mõte meeldis. Ja ta hakkas iga päev koera juures käima. Poisist ja koerast said väga suured sõbrad.

Hans Kristian Prants 2.e

Põhjustejooks

Varahommikul kogunesid metsastaadionile kõik välejalgsed loomad, kes polnud talveks magama heitnud, et kiirjooksus jõudu katsuda.

Kohale oli tulnud jänes, sest ta arvas, et ta on väle. Rebane, sest ta arvas, et ta võidab oma kavalusega. Muidugi ka hunt, sest ta tahtis näidata kutsikatele, et on kiireim jooksja maailmas. Tuli ka karu, et lumist loodust nautida. Kui start käis, jooksis jänes kohe eest ära, hunt tema järel. Rebane aga võttis rahulikult, teades, et jänes ja hunt kukuvad lõksu. Karu seeasemel et joosta, võttis rahulikult ja pani tähele iga väikest detaili. Natuke aega hiljem kukkusidki hunt ja jänes lõksu teades, et midagi pole enam teha, aga kuna rebane peitis selle nii hästi ära, kukkus ta isegi sinna lõksu. Karu aga märkas igat detaili, isegi lõksu. Kuna ta oli nii heatahtlik, siis aitas ta nad sealt välja. Kokkuvõttes võitis jänes, aga koos hundi ja rebasega otsustasid nad anda trofee karule. Lõpuks sai karu trofee omanikuks, jänes kiirjooksu võitjaks, hunt heatahtlikuks ja rebane pettus, et ta lõks töötas hoopis tema enda peal.

Karl Robin Rillo 4.e

Fantaasiamaa

Fantaasiamaal on palju kommi,

kuid ka palju seal on pommi.

Sa mõtled ja mõtled, üldse ei tea,

mis küll tegema peaks?

Mõtled, et koerad ümber su pea,

mõtled, et mis nad küll tegema peaks.

Fantaasia on see, mida sa välja mõtled

ja sa proovid seda mängida.

Sõber kiigub kiige peal.

Seal on meil hea.

Sandra Tolli, Lauri Lahesoo, Loore Vilms, Ferris Rahu 3.d

Seiklused vanas majas

Ärkasin hommikul kell kaheksa. Algul ma muidugi kellaaega ei märganud. Vaatasin

niisama kodus ringi, aga enda üllatuseks ei märganud ma peale enda kedagi.

Korraga taipasin, et olin sisse maganud. Jäin mõtlema mida teha, siis aga panin

tähele, et arvuti kõrval oli paber. Seal oli märge, et täna toimub klassiga matk. See

oli hea uudis. Aga kus matk toimub ja kuidas ma peaks 15 minuti pärast koolis

olema, seda ma ei teadnud. Vaatasin e-kooli ja minu üllatuseks oli matka

alguspunkt minu kodust kolme kilomeetri kaugusel. ,,Muidugi ma jõuan!ʼʻ mõtlesin

endamisi. Pakkisin matka jaoks asjad kokku ja kiirustasin minema. Tegelikult oli

hea, et ma kohe jooskma ei hakanud, sest korraga märkasin üht teerada metsa

vahel, kust lootsin otsemini kohale jõuda. Joostes poleks ma sinna pilkugi

pööranud.

Hakkasin mööda teerada minema. See oli üpris kitsas ja hämar. Mõtlesin, et aega

on veel veidi, kui teerada järsku otsa sai. Olin jõudnud ühe vana maja juurde.

Algul ehmatasin end täitsa ära, kuid uudishimu sundis asja uurima. Pisitasa maja

uurides selgus, et maja oli maha jäetud ja tühi, kuid üldsegi mitte jube. Läksin

uksest sisse ja vaatasin maja ka seestpoolt. Algul märkasin vaid tolmu ja muud

seesugust, aga siis nägin ka, et majas oli palju vana mööblit. Vaatasin mõne hetke

veel üht vana raamatut, kui selle vahelt kukkus üks lipik välja. Sinna oli kirjutatud:

“Ukse juures, põrandaliistu all ootab sind midagi.” Lugesin endale teksti uuesti ette

ja läksin kõhklevalt uurima, mis mind siis seal ootab. Leidsin põrandaliistu alt

võtme, millega võiks ilmselt kamina ukse lahti keerata? Proovisin järgi ja kaminauks

avaneski. Leidsin sealt palju münte.

Olin nii õnnelik, et just mulle selline kingitus osaks sai. Panin leiu kotti ja kihutasin

täiel kiirusel klassimatkale.

Kuldar Zilensk, 4.d

Talvejooks

Varahommikul kogunesid metsastaadionile kõik välejalgsed loomad, kes polnud talveks magama heitnud, et kiirjooksus jõudu katsuda. Jooksurajal olid rebane, lind, jänes, hiir ja orav. Rebane uhkustas, et tema on parim ja kõige kiirem. Sinna hulka uhkustas ka lind, ka tema oli väga kiire. Jänesel polnud mõtet sinna hulka kuuluda ning  tema jäi hoopis koos orava ja hiirega nõu pidama. Nad mõtlesid, kuidas peatada rebast ja lindu, aga midagi ei tulnud pähe. Varsti oli aeg jooksuks. Kõik loomad kogunesid stardijoonele. Jänes oli väga närvis, ta kartis, aga nüüd, kõige viimasel hetkel, tuli talle pähe hea mõtte. Tal oli vaja orava ja hiire abi. Nad kõik arutlesid omavahel. Jänes mõtles, et  nad teeksid ühe tiimi. See oli tiim Käbi. Kõik olid nõus sellega. Jänes ütles, et nad kõik ronivad algul puu otsa. Siis arvavad rebased ja linnud, et oleme maha jäänud ja nad aeglustavad enda kiirust. Kui jooks algas, siis läks tiim Käbi puude otsa ja ootasid rebast ja lindu. Neid polnud tükkaega näha. Hiir tuli puu otsast alla ja hakkas auku lõpujooneni kaevama, et tiim Käbi saaks hiilides sealt lõpuni jõuda. Rebane ja lind olid põõsaste varjus ja magasid. Nad isegi ei arvanud, et tiim Käbi võiks võita. Jänes ja orav tulid puu otsast alla kui auk oli kaevatud. Tiim Käbi läks läbi maa sisse kaevatud kraavi. Kõik kiitsid hiirt ja hiir oli rõõmus. Nad olid poolel teel, kui nägid väiksest august, et rebane ja lind olid ärganud. Nad lisasid kiirust, igaks juhuks kui lind ja rebane juba lõpujoone lähedal olid. Viimaks jõudis tiim Käbi lõpujoonele ja nad nägid, et rebane ja lind oleks neid äärepealt võitnud. Orav ja hiir tänasid jänest, aga jänes ütles: ,,Tiimitöö on ikka parem, kui hoida võitu üksinda.“ Ja niiviisi saidki neist parimad sõbrad kogu metsas.

Imogen Moon, 4.d

Võidujooks metsas

Varahommikul kogunesid metsastaadionile kõik välejalgsed loomad, kes polnud talveks magama heitnud, et kiirjooksus jõudu katsuda.
Jänes, karu ja rebane olid stardijoonel. Käis pauk ja kõik hakkasid jooksma. Rebane pani kohe ajama, vaatas selja taha ja nägi, et nad on kõvasti maas… Ta hüüdis ja naeris : ’’ Näeme lõpujoonel… homme! ’’ Teised jooksid aina aeglasemalt ja aeglasemalt, et rebane ei näinud neid enam. Ta hakkas teed lõikama ja nägi, et kaugemal on lõpujoon ja karu ning jänes ületavad seda. Rebane jõudis sinna ja küsis : ’’ Kuidas te seda tegite?!’’ Jänes ja karu seletasid, et nad jooksid alguses aeglaselt ja lõpus sprintisid.
Nii lõppes võidujooks metsas ja rebasel oli nii piinlik, et ta ei tulnudki kunagi enam oma kodust välja. Tasa sõuad, kaugele jõuad.

Liis Troost, 4.d