Almanahh

KOHUTAV KOGEMUS

Sebastiani arvates on kõige mõnusam tunne maailmas, kui oled õhtul pimedas väljas ja naudid väikese adrenaliiniga, kuidas su juuksed tuules lehvivad. See tunne on tal praegu, kui poiss oma kahe parima sõbraga Tallinna teletorni vaateplatvormi äärel jalgu kõigutades üksteist naljadega lõbustavad. Õhtune seiklus sai võimalikuks, kuna Sebastiani isa töötab teletornis ja poisid näppasid talt salaja torni võtme.

Kuigi poistel on väga tore, tuleb siiski hakata koju sättima.  Veel viimase lõbustusena otsustavad nad üle minna vaateplatvormi põrandal olevast klaasaknast, millel päevavalges seistes tekib tunne, et oled kui õhus. Klaasist läheb esimesena üle Margus, pärast teda Mikk ja siis nalja tehes ning aknal hüpates plaanib selle ületada Sebastian. Ta teeb klaasil ühe hüppe, kui korraga käib vali praks ja järgmine asi, mida poiss kuuleb, on sõprade karjed ning autode müra. Õnneks on ta suutnud ühe käega kinni haarata augu äärest, millest ta rippudes oma elu hinnaga nüüd kinni hoiab. Ta tunneb juustes sahisemas sama tuult mis enne, kuid praegu ei naudi ta seda üldse. Poiss hüüab sõprade nimesid, lootes et kumbki neist ta käe haaraks ja üles tõmbaks, kuid sõpru ta ei näe ega kuule. Käed hakkavad muutuma tuimaks ja higiseks, silmadest jooksevad pisarad. Sebastian teeb viimase pingutuse, ta karjub appi, kuid keegi ta kätt ei haara. Valu levib üle keha ja see on väljakannatamatu. Sebastian tunneb, kuidas peod hakkavad libisema, need libisevad veel, veel ja veel. Apppiiiii!!!

Järsu võpatusega kargab poiss voodist püsti, süda peksab rinnus, higi ja pisarad on terve padja märjaks teinud. Sebastian vaatab ringi, ta näeb oma tuba, kardina vahelt paistab sinine taevas ja päike. Sebastiani näole ilmub naeratus, kui ta mõistab, et see kohutav lugu oli unenägu, ta ei ole ohus ja tema sõbrad polnudki teda reetnud. Nüüd kuuleb ta mingit helinat, see on tema telefoniäratus. Naeratus, mis tal just oli, kaob vaikselt, kui Sebastian mõistab, et on koolihommik ja tuleb esimesse tundi tormata.

Maarit, lend 006d

Eesti luuletus

Eestimaa on ilus paik,

aga Eesti on maamunal väike laik.

Meil on Ülemiste vesi,

mis maitseb nagu mesi.

Eesti rahvusloom on hunt

ja talle meeldib kont.

Eesti on demokraatlik riik

ja Eesti rahvus on haruldane liik.

Märten, lend 008d

*********

Luuletus

Eestimaa on vaba maa,

märg ja külm, kuid pole paha.

Eestimaal on palju raha,

väike päike vaatab maha.

Eestlastel on kodus mesi,

kraanist jookseb puhas vesi,

mõnikord ka merevesi.

Eestlased on erilised,

Eestimaal on mesilased.

Trino, lend 008d

*********

Luuletus

Eestis on palju loodust,

nagu see tuleks ainult me kodust.

Siin õitsevad kevadel sinililled,

talvel aga aknaraamil lumelilled.

Must kuulub ka meie looduse hulka,

siin, Eestis, ei mõista keegi seda hukka.

Eestis on metsad suured,

talveks lendavad siit ära kured.

Meile tuleb puhas vesi,

mis on maitsev nagu mesi.

Meil kasvavad metsas seened, taimed ja marjad,

metsades luusivad ka suured hundikarjad.

Õnne, rõõmu ja lõbu loodusest,

mis oli alles ka meie esivanemate noorusest.

Emily, lend 008d

*********

Eestimaa, Eestimaa, kallis oled mulle sa!

Tore sa, tore sa, mulle armas oled sa!

Sind armastan ma heas ja halvas igavesti ka.

Prantsusmaal ja Itaalias sind igatsen ma.

Tea, et oled mulle kõige tähtsam maa.

Robert Marten, lend 008d

*********

Minust sõltub kõik

Kallid õpetajad ja kaasõpilased! Liigume maailma poole, kus asjad sõltuvad noortest. Peale on tulemas uued põlvkonnad, ühiskonna sihid on teised. Täna, siin ja praegu räägin teile sellest, mis sõltub meist.

Mõned aastad tagasi ei tundnud mina ennast ühiskonnas tähtsana. Astusin kõrvale ja vaatasin pealt, et mis nüüd saab. See ei olnud mulle probleemiks. Maailma mõtted ei mahtunud mulle lihtsalt pähe, oli palju muudki.

Vanusega kaasneb soov saada sõna. Sul on mõtteid ja julgust, sa tahad anda oma panuse, midagi muuta. Sa oled juba elanud ning midagi kogenud. Sa tead, mida tuleb muuta, vahel ka, kuidas seda muuta.

Inimene, kes omab ühiskonnas tähtsat rolli, peab olema intelligentne. Ta peab teadma ja eri ilminguid ühiskonnas mõtestama. Liiga palju „nämmutamist“ ajab asja kraavi. Sõna tuleb anda, seda tuleb targalt kasutada. Tahad mõtestada, ole oma sõnas kindel ja julge!

Kui noored tahavad, et neil oleks piisavalt võimu millegi muutmiseks, siis tuleb endid harida ja asju omavahel arutada. Kunagi oleme ka meie need vanad ja igavalt mõtlevad inimesed, kes noortele jalgu jäävad. See on aeg, mida peatada ei saa. Inimesel on kombeks areneda – kes sellega kaasas käib, lööb elus läbi.

Jääme ootama oma aega. Senikaua õpime, kogume tarkust ja kogemust, loeme ja arutame.

Ilusat vabariigi aastapäeva!

Siim Sander, lend 001d

*********

Minust sõltub kõik

 Iga aasta 1. septembril teevad väikesed, ärevad ja uudishimulikud lapsed oma esimese sammu kooliteel. Mäletan veel hästi neid esimesi päevi koolis ja kõiki erinevaid aineid, mida põnevusega õppima asusin. Minu jaoks avardus maailm ja lisaks matemaatika valemitele õppisin kirjutama ja rääkima ka enda emakeelt. Tänaseks olen 16-aastane ja oma emakeelt koolis õppinud üle kaheksa aasta. See polegi nii lihtne olnud ja vahel on tunne, et milleks mul neid käändeid ja sõnaliike teada on vaja. Oskan ju rääkida küll ja sõbrad ei küsi kunagi, missugust lauseehitust parasjagu kasutasin. Ja nüüd sellele mõeldes arvan siiski, et pidevalt slängi, lühendeid ja ingliskeelseid sõnu kasutades lörtsin ära keele, mida räägib umbes 1,3 miljonit inimest pea kaheksast miljardist. Mul on tunne, et võiksin siin oma panuse anda ja veidi rohkem püüda. 

Postitame või kommenteerime igapäevaselt kusagil sotsiaalmeedias või internetikanalites. Küsimus on selles, kas   peame alati ka vajalikuks anda oma mõte edasi korrektses eesti keeles või on peamine lihtsalt välja öelda oma arvamus võimalikult kiirelt ja lühidalt. Eelkõige käib see meie, tänapäeva noorte, kohta, kes veebis omavahel suheldes isegi ei pane tähele seda, et meie keele areng teeb justkui taandarengu. Kõik need lühendid, komade eiramised, suure ja väikese algustähe mitte eristamine on muutnud omavahelise suhtluse arusaadavalt märgatavalt lihtsamaks. Positiivne külg sellise keelepruugi juures on muidugi see, et vanemad ei saa poolest jutust sõnagi aru. Seega annan tihti järele kiusatusele kirjutada ja rääkida nii nagu on mugav.

Igal aastal veebruarikuus toimub meie koolis ülekooliline kõnevõistlus. See on omaette sündmus, mis kutsub koolinoori üles mõtlema Eestile kui meie kodu riigile ja rahvale. Olen tänaseks kirjutanud oma kõne kolmel korral ja tegelikult alati  päris rahule jäänud. Kirjandi või kõne kirjutamine ei ole mulle kerge ülesanne ja grammatikareeglite ning lauseehituse tundmine aitab siin rohkem kui esialgu arvata oskasin. Samas mulle meeldib oma mõtteid kirja panna ja ma tahan, et minu ema või vanaema oskaksid ka seda teksti lugeda, mitte ei vangutaks pead või parandaks kirjavigu. Lisaks arvan, et oleks piinlik, kui minu 70-aastane vene rahvusest vanaema teeb emakeelepäeva etteütluse väga heale tulemusele ja mina ei oska isegi lihtsamat teksti kirjutada.

Mis on siis see natuke, mida mina teha püüan, et aidata kaasa meie väikese rahva keele säilimisele? Kindlasti loen rohkem eestikeelset kirjandust, sest lisaks kultuuri tundmaõppimisele saan juurde ka palju sõnavara. Püüan edaspidi  kirjutada sõpradega võimalikult puhtas eesti keeles ja mitte kasutada slängi. Samuti püüan vähem oma lausetesse lisada ingliskeelseid sõnu. Lisaks õpin koolis eesti keele grammatikat ja kuigi see ei ole minu jaoks põnev, siis saan aru, et soovides olla tark ja lugupeetud inimene, pean oskama end väljendada ka ilusas eesti keeles.

Kokkuvõttes sõltub kõik minust endast ja nii tahan mina kaasa aidata eesti keele säilimisele. Ilusa emakeele kasutamine iga päev on väga oluline käitumisakt. See iseenesest väärib juba keeleteo auhinda. Aitäh õpetajatele, vanematele ja sõpradele, kes mulle toeks on.

Marcel, lend 001d

Kas kriisil saab olla positiivne mõju

Ütluse “head kriisi ei saa raisku lasta” autorluse üle vaieldakse. Kord on seda lauset omistatud Winston Churchillile, kord Chicago linnapea Rahm Emanuelile. Tegelikult  avaldas M. F. Wiener 1976. aastal  ajakirjas Medical Economics artikli pealkirjaga “Don`t Waste a Crisis – Your Patients` or Your Own” (ära raiska enda või patsiendi kriisi), milles ta kirjeldab meditsiinilise kriisi kasutamise võimalust parandamaks isiksuse omadusi, vaimset tervist ja elustiili.

45 aastat hiljem oleme jõudnud meditsiinilisse kriisi, mis muudab meie maailma alatiseks. Kogu traagika juures, mida koroonaviirus on endaga kaasa toonud, võib olla hetkel isegi kohatu mõelda ja kõva häälega välja öelda, et sellel kriisil on meile ka positiivsed mõjud.

Suurim muutus on minu meelest polariseerumise kadu. Kogu maailma rahvastikule on üleöö tekkinud ühine vaenlane, mis ei erista rassi, usulisi tõekspidamisi, poliitilisi vaateid ega sotsiaalseid klasse vaid sunnib erimeelsused minetama ning paneb inimesed ühtsena tegutsema ühise eesmärgi nimel.

Teiseks oluliseks muutuseks on tõsiteaduslikesse ekspertidesse uskumise tõus. Nõndanimetatud koroonakriis on sundinud inimesi kuulama eksperte. Kuni pandeemia saabumiseni oli kerge irvitada asjatundjate üle, pidamata nende hoiatusi miskiks. Äkitselt aga selgus, et viirusel on tõsi taga ja see sundis lõpuks ometi eksperte tõsiselt võtma.  Hakatakse tunnustama kõiki neid, kes annavad oma panuse pandeemiaga võitlemiseks.

Koroonaviiruse pandeemia märgib individualismi lõppu. Egoism surutakse maha ning edu saavutamiseks on vajalik pingutada meil kõigil. Iga üksiku inimese tervekssaamine ja raskemal juhul ka ellujäämine sõltub nüüd just nimelt kogu ühiskonna ühtsest käitumisest ning sunnib oma seniseid käitumismustreid ümber hindama. Suurema osa maailma riikide karantiini panek on ju midagi ulmelist ja senikogetamatut. See on abinõu, mis pühendab kõigile üht ja sama eesmärki.  Karantiinis olek üksikisiku seisukohast võib olla oi kui raske!

Paljud arvutipõhised tehnoloogiad muutvad igapäevaelus rohkem kasutatavaks. Võib juhtuda, et seni kontoris töötanud inimesed avastavad pealesunnitud kodukontori positiivsed väljundid ning kohandavad oma töö edaspidigi neti teel töötamiseks. Ilmselt nii mõnigi kontor saab näiteks loobuda kallist üüripinnast ning suunata vabanenud tulu hoopis firma arendamisse või töötajatele palgaks.  Seoses suurema netikasutusega on karantiini ajal suurenenud ka inimeste nõudlus kvaliteetsema sisu järgi. Üldsus on avastanud netikontserdid, taskuhäälingud, virtuaalsed muuseumituurid, ja treeningtunnid, mis ka pandeemia lahenedes rohkem vaatamist-kuulamist leiavad. Samas suurendab see ka üldist altruismi, sest paljud kontserdid ja ülekanded kantakse ju hetkel tasuta üle. Tegijatele jääb tegemisrõõm ning teadmine, et saab edasi anda midagi südamest tulevat.

Pandeemiakriis paneb ka mõtlema meie planeedi tulevikule laiemalt. Juba praegu on maailmas tööstuse seisakutest tulenevalt kasvuhoonegaaside emissiooni vähenemine märgatav ning õhk on puhas. Veneetsia kanalitele on tagasi pöördunud luiged. Inimkond on oma määratu looduse alistamisega jõudnud punkti, kus loodusel polegi enam muud võimalust,  kui püüda kohaneda inimese olemasoluga. Samas on loodus inimkonnale tekitanud palju uusi haigusi: SARS, Zika, Ebola.

Tuleks tõsiselt mõelda ka elusloomaturgude keelustamisele kui uue viiruse leviku võimalusele, sest sealt ju koroonaepideemia alguse sai.

Niisiis, koroonakriis pakub meile võimalust sellest olukorrast õppida ning edaspidi teha õigemaid valikuid.

Holden, lend 001d

Kevad minu linnas

Minu kevad algas linnas ja koduselt, sest elan Tallinnas.

See kevad on teistest palju vesisem ja külmem. Välja ma ei taha minna, kui vihma sajab. Koeraga aga pean vihmaga ikka jalutama minema.

Kahjuks Eestis levib koroona viirus ja sellepärast ei saa ma sõpradega koos olla. Kool on ka kinni pandud ja ma õpin kodus. Koduõpe ei ole väga halb aga see ei ole ka väga hea. Mulle meeldib see, et ma saan kodus õppida aga mulle ei meeldi see, et ma pean üksi õppima. Koolis õpetaja selgitab kõike ja on lihtsam. Sellepärast mulle meeldivad videotunnid. Kuid ma olen õppinud iseseisvamalt õppima.

Vabal ajal käin kas garaazis autosid remontimas ja hooldamas või mängin sõpradega arvutis. Kodus ma enamasti õpin või vaatan telekat.

Kui tavaliselt ollakse kevadel rohkem õues ja saab rohkem sõpradega koos olla. Loodan, et suvel saab sõpradega jälle koos olla.

Mattias Mihkel, lend 007e

Eesti

Eesti on mu kodumaa,

tore väike riik on ta.

Siin on linnad siin on külad,

siin on metsa meile küllalt.

Eesti on ka loomi palju,

leidub meil ka mõni kalju.

Linnud lennul siia-sinna

lendavad ka üle linna.

Eesti sünnipäev on tore,

väga vana ta ju pole.

Kõike head ma sulle soovin!

Hoolida sinust rohkem proovin!

Nora, lend 008e

Elu Eestis

Ei kasva meil banaanipuud,

kuid kartulit on palju.

On kurgist punnis meie suud

ja metsas rohkelt marju.

Siin leidub küllalt värsket õhku

ja järvesidki näen ma.

Nii õhtul poen ma sooja põhku,

et näha järgmist rõõmsat päeva.

Uku Aksel, lend 008e

Minu Eesti

Mina ei tea,

mis on see maa?

Kaunis meie

kodumaa.

Siin on kuused, männid, liivavallid.

Talvel paksud mütsid sallid.

Kevad toob meil pajupallid.

Sügised on muidu hallid.

Trino, lend 008d

Eesti

Eesti – ma sündisin siin,

külm oktoobrikuu oli siis.

Mis sest, et ujuda eriti ei saa,

mulle ikkagi armas see maa.

Palme ei ole ja ilm on sageli kole.

Minu meelest ikka tore.

Teist kodu mu südames pole.

Robert, lend 008d

Vabariigi aastapäevale pühendatud kõne

Tere kallid kooliõed ja koolivennad, kallid õpetajad ja meie kooli direktor!
Mina olen Lovisa Aleksandra Pukk, 3D klassist.
Eesti Vabariik saab 102. aastaseks. See on väga väärikas vanus. Vanus, kus meie riigil on piisavalt kogemust ja elutarkust.
Eesti riik on väike, kuid siin elavate inimeste jaoks on Eesti kõige tähtsam ja olulisem riik. Samamoodi peaks iga siin elav inimene olema Eesti riigi jaoks oluline.
Olgu selleks 95-aastane tädi Amanda, 56-aastane onu Anatoli, 2-aastane väike Matilda või 23-aastane siia kolinud Ahmed.
Meil kõigil võiks olla siin hea elada ja meie kõik olla hoitud ja hinnatud.
Hoidma peaksime ka oma kodu, loodust ja keskkonda meie ümber. Et kõik inimesed, loomad ja taimed saaksid juua puhast vett ja hingata värsket õhku. Liikuda vabalt nii metsas, mererannas, rabas kui linnatänaval.
Et meie rahvuslind suitsupääsuke saaks lennata helesinises taevas ja rahvuskala räim ujuda puhtas Läänemeres.
Muutes iga päev iseennast natuke hoolivamaks ja targemaks ning arvestades teiste inimeste, loomade ja keskkonnaga meie ümber, saame me kõik parandada elu Eestimaal. Alustame juba täna, Eesti Vabariigi 102. sünnipäeval.
Vaata oma kõrval istuvale kaaslasele otsa, naerata talle ja ütle midagi toredat!
Jäta veepudel ostmata ja haara kodust kaas klaaspudeliga värsket vett. Istuta igal aastal vähemalt üks puu. Sorteeri prügi ja proovi seda võimalikult vähe tekitada.
Astu läbi naabritädi juurest ja aita teda. Märka iga oma klassikaaslast ja küsi, kuidas tal tegelikult läheb.
Igaüks meist, meie olemegi Eestimaa. Hoolime ja hoiame üksteist. Iga päev! Päevast päeva!
Ilusat Eesti Vabariigi sünnipäeva meile kõigile! Olgu me hoitud!

Lovisa, lend 007d

Palju õnne sünnipäevaks, kallis Eesti! Armas Eesti rahvas, head vabariigi aastapäeva! 100 aastat tagasi oli Eesti sõjas Venemaaga. Lõpuks sõlmiti Tartu rahu. Sellel aastal sai 100 aastat Tartu rahust. Tartu rahuga pandi paika Eesti ja Venemaa piir. Tartu rahu on Eestile Vabariigile väga tähtis.
Olen selle üle uhke, et Eesti lapsed on targad ja seda on ka uuringud tõestanud. Kindlasti on väga suur osa selles, et Eesti koolid ja õpetajad on head. Järelikult on ka täiskasvanud targad ja suudavad palju. Eesti haridus on üldse hea kõikides koolides.
Eestis on ka imeilus loodus, aga puid raiutakse väga palju maha. Osad küll ütlevad, et ei raiuta midagi nii palju neid maha ja pannakse tagasi kasvama. Kuid mu koduküla lähedal on metsas palju kohti, kus on puid väga palju maha võetud ja koledad augud metsa sees. Loodan, et eestlaste tarkus on see, mis päästab Eestimaa metsad lageraiest. Metsi on meile vaja, sest metsad ja puhas loodus on Eestimaa rikkus.
Kliimasoojenemine on ülemaailmne probleem. Selle tulemusena võib saja aasta pärast maailmamerede vesi üle 2 meetri tõusta ja näiteks Eestis polegi enam lund. Mida me saame teha, et seda ei juhtuks? Me peame aru saama, et see on tõsine probleem ja alustama kasvõi väikestest asjadest. Näiteks vähem asju ostma.
Tähtis on ka see, et ÜRO julgeolekunõukogus sai Eesti viieteistkümne liikme hulka. See tähendab, et Eesti saab osaleda maailma probleemide lahendamisel.
See, mis tuleb homme või tulevikus, on kõik meie teha! Loodan, et me teeme tarku otsuseid, sest meil on ainult üks Eestimaa.

Elagu Eesti!

Marius, lend 007e

Isamaa ja emakeel

14. märtsil 1801. aastal Viljandimaal sündinud Christian Jakob Petersohn valutas oma lühikese elu jooksul hinge eesti keele ja meele pärast. Eesti ajalukku on ta end kirjutanud Kristjan Jaak Petersonina, kirjutades eesti keeles, kuidas keel tuleb maast ja tõuseb taevasse.
Kõige aluseks on (isa)maa, millel elavad (ema)keelt kõnelevad inimesed. Eesti keele säilimine senini kõnes ja kirjas on ju tegelikult tõeline ime. Olles aegade jooksul olnud saksa, vene ja inglise keele tugevas mõjusfääris, oleme siin kõige kiuste rääkimas eesti keelt riigikeelena oma 1,3-miljonilise rahvaarvuga kodumaal. Eesti keel, kiuslik nagu eestlane ise, on visalt vastu pidanud. Üle terve ilma on eesti keele rääkijaid ligikaudu miljon inimest.
Isegi kordades suurema kõnelejate arvuga keeled on jäänud üksnes suulisele tasandile, rääkimata juba väljasurnud keeltest. Maailmas on 2500 ohustatud keelt ehk keelt, mida lapsed enam ei kõnele. 200 keelt on hiljuti välja surnud ehk neid ei kõnele enam mitte keegi. Meie ülesandeks on hoida seda keelt ja meelt nii, et ka 200 aasta pärast saaks selles samas keeles rääkida ja kirjutada miljon inimest.
Ei ole uudis, et eesti keele säilitamiseks peame kõik pingutama järjest rohkem. Meie õnn on eestikeelne kooliharidus ning muukeelsetel Eestis elavatel inimestel on kohustus eesti keelt õppida. Kui astuda aga kooliuksest välja, on tänapäeva infoajastul raske hoida keelt puhtana, kasutamata ingliskeelseid sõnu ja väljendeid. Ilusas keeles kirjutatud raamatuid loeme järjest vähem, suunamudijate vigast youtube’i keelt kuuleme järjest rohkem. Õigekiri ei tundu ka enam väga populaarne olevat. Ka ajaleheartiklites ilmuvad tekstid on tihtipeale vigases keeles.
Vahepeal maad võtnud võõrkeelsete nimede paneku trend on ehk tänaseks vaibumas, kuid nii mõneski Eestist eemal elavas peres, kus üks vanem on eestlane, lapsed eesti keelt ei valda. Sel juhul õpivad pigem vanavanemad ära inglise keele lastelastega suhtlemiseks, selmet lapsed oma emakeeles kõneleks.
Ka teaduskeel on pigem inglise kui eesti keel. Igaüks, kes on mõne uurimistööga kokku puutunud, teab, kui raske on panna ingliskeelne teadustekst eesti keelde ümber. Mõnikord osutub see emakeelsete väljendite puudumise tõttu võimatukski.
Nagu kõik keeled, on meie emakeel pidevas muutmises. Nii nagu sadu aastaid tagasi sakslaste loodud kunstlik ja saksapärane eesti kirikukeel andis eestlastele võimaluse Euroopa kristliku kultuuri asjades kaasa mõelda, on praeguste keelemuutuste taga vajadus laiemat pilti näha ning muu maailma asjades kaasa rääkida. Jätkuks vaid meis endis rohkem kaasaegseid Kristjan Jaake, kes teeks kuuldavaks oma hääle ilusas emakeeles, hoides eesti keelt kiiva kiskumast.

Holden, lend 001d

Tere, lugupeetud kuulajad!

Täna räägin ma teile isamaast ja emakeelest ning sellest, mida need sõnad mulle tähendavad.
Minu jaoks on isamaa maa, kus olen sündinud mina, kust on pärit minu vanemad, vanavanemad, nende vanemad ning veel paljud põlvkonnad enne neid. Emakeel aga on keel, mis on mind juba sünnist saati ümbritsenud ja mida räägitakse meie kodus ning meie armsal Eestimaal. Minu pere juured on Eestis, minu isa ja ema on pärit Eestist ja nii ka kogu meie ülejäänud pere. Minu üks vanaema ja tema suguvõsa on küll Leedust, aga ise ma pean ennast ikkagi üleni eestlaseks.
Maailma mõistes on Eesti üks väga väike riik, aga meil on oma keel, eesti keel, mida räägib emakeelena Eestis ja mujal 1 082 000 inimest. Lisaks räägib eesti keelt veel 168 000 inimest, mis tähendab, et see arv kokku annab meile ungari ja soome keele järel kolmanda koha Uurali keelkonnas. Huvitav on siin see, et kõik need keeled on soovõrdsed ja neil puudub grammatiline sugu.
Veel põnevat meie emakeelest. Ilmselt on kõik kuulnud lugu eesti keele erakordsest kõlast. Räägitakse, et kunagi saavutas eesti keel keelte iludusvõistlusel 2. koha lausega „Sõida tasa üle silla“. Uskumatu tundub ka see, et “Kääbiku” ja “Sõrmuste isanda” autor J.R.R. Tolkien kasutas neid raamatuid kirjutades haldjakeele väljamõtlemisel eesti keelt.
Jah, eesti keel on küll üks väga väike riigikeel maailmas, aga minu jaoks tähendab see seda, et mina saan oma kodumaal õppida oma emakeeles, lasteaiast ülikoolini välja ja sealt edasi ka. Kõik elus vajalikud toimetused saan ära teha eesti keeles ja lisaks, ükskõik mis infot mul vaja on, saan seda otsida internetist ja seda eesti keeles. Tean, et eesti keel on ka teaduskeel, mis on väikese keele püsimajäämiseks väga tähtis. Aga tean ka seda, et eesti keelt ähvardab palju ohte, näiteks liigne võõrkeelte kasutamine, aga õnneks on meil suur hulk inimesi, kes iga päev tegelevad eesti keele arendamise ja kaitsmisega. Ka minu tädi, kes on eesti keele õpetaja, aitab lastel meie emakeelt õppida ja hoida.
Aja jooksul on korduvalt olnud ohus ja teiste riikide võimu all ka minu armas isamaa. Iseseisev riik oleme olnud väga vähe aega, aga mina olen sündinud ja terve oma elu elanud vabas Eestis. Ma ei saaks öelda, et ma kogu aeg mõtleksin sellest, sest minu jaoks on see tavaline ja loomulik, aga olen märganud, et minu vanematele ja vanavanematele on see teema väga tähtis, sest nemad elasid ja sündisid siis, kui Eesti oli okupeeritud riik. Ma arvan, et just seetõttu hindab minu perekond väga seda vabadust, mis meil praegu on. Ja et just sellepärast me tähistame kõiki Eestile olulisi tähtpäevi alati perega koos.
Lõpetuseks soovin ma väga-väga, et me oskaksime hoida ja armastada oma kallist isamaad, et loodus ja metsad püsiksid, et maaelu jääks alles, et lindudel ja loomadel oleks edaspidigi koht, kus elada ja kasvada ning et meie kaunis emakeel muutuks aina värvikamaks ja ilusamaks.
Aitäh kuulamast!

Laur Lukas, lend 005e