Almanahh

Seiklused vanas majas

Ärkasin hommikul kell kaheksa. Algul ma muidugi kellaaega ei märganud. Vaatasin

niisama kodus ringi, aga enda üllatuseks ei märganud ma peale enda kedagi.

Korraga taipasin, et olin sisse maganud. Jäin mõtlema mida teha, siis aga panin

tähele, et arvuti kõrval oli paber. Seal oli märge, et täna toimub klassiga matk. See

oli hea uudis. Aga kus matk toimub ja kuidas ma peaks 15 minuti pärast koolis

olema, seda ma ei teadnud. Vaatasin e-kooli ja minu üllatuseks oli matka

alguspunkt minu kodust kolme kilomeetri kaugusel. ,,Muidugi ma jõuan!ʼʻ mõtlesin

endamisi. Pakkisin matka jaoks asjad kokku ja kiirustasin minema. Tegelikult oli

hea, et ma kohe jooskma ei hakanud, sest korraga märkasin üht teerada metsa

vahel, kust lootsin otsemini kohale jõuda. Joostes poleks ma sinna pilkugi

pööranud.

Hakkasin mööda teerada minema. See oli üpris kitsas ja hämar. Mõtlesin, et aega

on veel veidi, kui teerada järsku otsa sai. Olin jõudnud ühe vana maja juurde.

Algul ehmatasin end täitsa ära, kuid uudishimu sundis asja uurima. Pisitasa maja

uurides selgus, et maja oli maha jäetud ja tühi, kuid üldsegi mitte jube. Läksin

uksest sisse ja vaatasin maja ka seestpoolt. Algul märkasin vaid tolmu ja muud

seesugust, aga siis nägin ka, et majas oli palju vana mööblit. Vaatasin mõne hetke

veel üht vana raamatut, kui selle vahelt kukkus üks lipik välja. Sinna oli kirjutatud:

“Ukse juures, põrandaliistu all ootab sind midagi.” Lugesin endale teksti uuesti ette

ja läksin kõhklevalt uurima, mis mind siis seal ootab. Leidsin põrandaliistu alt

võtme, millega võiks ilmselt kamina ukse lahti keerata? Proovisin järgi ja kaminauks

avaneski. Leidsin sealt palju münte.

Olin nii õnnelik, et just mulle selline kingitus osaks sai. Panin leiu kotti ja kihutasin

täiel kiirusel klassimatkale.

Kuldar Zilensk, 4.d

Talvejooks

Varahommikul kogunesid metsastaadionile kõik välejalgsed loomad, kes polnud talveks magama heitnud, et kiirjooksus jõudu katsuda. Jooksurajal olid rebane, lind, jänes, hiir ja orav. Rebane uhkustas, et tema on parim ja kõige kiirem. Sinna hulka uhkustas ka lind, ka tema oli väga kiire. Jänesel polnud mõtet sinna hulka kuuluda ning  tema jäi hoopis koos orava ja hiirega nõu pidama. Nad mõtlesid, kuidas peatada rebast ja lindu, aga midagi ei tulnud pähe. Varsti oli aeg jooksuks. Kõik loomad kogunesid stardijoonele. Jänes oli väga närvis, ta kartis, aga nüüd, kõige viimasel hetkel, tuli talle pähe hea mõtte. Tal oli vaja orava ja hiire abi. Nad kõik arutlesid omavahel. Jänes mõtles, et  nad teeksid ühe tiimi. See oli tiim Käbi. Kõik olid nõus sellega. Jänes ütles, et nad kõik ronivad algul puu otsa. Siis arvavad rebased ja linnud, et oleme maha jäänud ja nad aeglustavad enda kiirust. Kui jooks algas, siis läks tiim Käbi puude otsa ja ootasid rebast ja lindu. Neid polnud tükkaega näha. Hiir tuli puu otsast alla ja hakkas auku lõpujooneni kaevama, et tiim Käbi saaks hiilides sealt lõpuni jõuda. Rebane ja lind olid põõsaste varjus ja magasid. Nad isegi ei arvanud, et tiim Käbi võiks võita. Jänes ja orav tulid puu otsast alla kui auk oli kaevatud. Tiim Käbi läks läbi maa sisse kaevatud kraavi. Kõik kiitsid hiirt ja hiir oli rõõmus. Nad olid poolel teel, kui nägid väiksest august, et rebane ja lind olid ärganud. Nad lisasid kiirust, igaks juhuks kui lind ja rebane juba lõpujoone lähedal olid. Viimaks jõudis tiim Käbi lõpujoonele ja nad nägid, et rebane ja lind oleks neid äärepealt võitnud. Orav ja hiir tänasid jänest, aga jänes ütles: ,,Tiimitöö on ikka parem, kui hoida võitu üksinda.“ Ja niiviisi saidki neist parimad sõbrad kogu metsas.

Imogen Moon, 4.d

Võidujooks metsas

Varahommikul kogunesid metsastaadionile kõik välejalgsed loomad, kes polnud talveks magama heitnud, et kiirjooksus jõudu katsuda.
Jänes, karu ja rebane olid stardijoonel. Käis pauk ja kõik hakkasid jooksma. Rebane pani kohe ajama, vaatas selja taha ja nägi, et nad on kõvasti maas… Ta hüüdis ja naeris : ’’ Näeme lõpujoonel… homme! ’’ Teised jooksid aina aeglasemalt ja aeglasemalt, et rebane ei näinud neid enam. Ta hakkas teed lõikama ja nägi, et kaugemal on lõpujoon ja karu ning jänes ületavad seda. Rebane jõudis sinna ja küsis : ’’ Kuidas te seda tegite?!’’ Jänes ja karu seletasid, et nad jooksid alguses aeglaselt ja lõpus sprintisid.
Nii lõppes võidujooks metsas ja rebasel oli nii piinlik, et ta ei tulnudki kunagi enam oma kodust välja. Tasa sõuad, kaugele jõuad.

Liis Troost, 4.d

Postitatud: Kolmapäev, 21.06.2017 kell 10:31 Kategooria: Määratlemata. Selle sisestuse RSS-voog: RSS 2.0