Almanahh

Minu unistuste jõulud

Minu unistuste jõulud on sellised, kus kõik pereliikmed on koos ja kõigil on kõigi jaoks aega. Meil on väga suur pere ja meil on jõuludel tavaks olla kõik koos.

Meie peres on koos peaaegu neli peret. Ühes oleme mina, mu ema, isa ja väike õde.  Minu suur õde on justkui teine pere, sest ta kolis üks aasta tagasi ära ja elab nüüd oma poisi juures. Kolmas pere on mu ema venna pere: onutütar Hannah ning minu onu Hannes ja tema naine Merike, kes on ka mu ristivanemad. Neljas pere on mu vanaema, kes elab kahjuks juba üksi, sest meie vanaisa  suri natuke peale Hannahi sündi.

Jõuluõhtul on kõik pered koos. Tavaliselt koguneme kas meie koju või läheme Laulasmaale vanaema juurde, sest meil on kõige suuremad majad. Kõige mõnusam on vanaema juures, sest see on justkui meie kõigi kodu. Seal on suur kivi ja oja, kuhu igal talvel ikka keegi sisse kukub.

Jõuludel on meil alati väga uhke jõululaud. Peakokaks on onu Hannes. Tema jagab kõigile ülesanded, mida teha tuleb, aga kuna keegi peale tema midagi nii hästi teha ei oska, siis saadab ta köögist välja kõigepealt lapsed, siis naised ja siis vanaema (aga vanaema jääb ikka kööki toimetama, sest temast ei käi jõud üle). Kuid nii ilusat jõululauda pole ma kuskil mujal näinud kui meil.

Muidugi käib meil ka jõuluvana ja toob lastele kingituse, aga kõige tähtsam on olla koos perega.  Meil on koos väga mõnus ja lõbus olla.

Jutu autor: Airiin, lend 005d

Must auk

Kord läksin ma prügi välja viima ja märkasin ühte pappkasti. Algul arvasin, et see on tavaline vana mööbel, kuid siis hakkas see mingit imelikku häält tegema, nagu tuul oleks puhuma hakanud. Vaatasin, mis seal sees oli. Seal oli otseses mõttes must auk. Mul ei olnud õrna aimugi, mida sellega teha. Ei tahtnud seda sinna jätta, sest see oli siiski must auk.

Lõpuks otsustasin selle tuppa võtta ja vaadata, mida sellega teha saab. Kui ma tuppa jõudsin, tegin ma kasti lahti. Sellel oli väike sissetõmbejõud ja see neelas kõik, mis selle lähedale panna. Seda sai kasutada kui prügikasti, sest see kaotas kõik, mis sinna sisse panna. Halb asi oli see, et see kasvas aina suuremaks ja selle sissetõmbejõud läks tugevamaks nii, et see hakkas juba vägisi asju endasse tõmbama. Kuna see oli minu laua kõrval, hakkas see minu kooliasju endasse tõmbama. Must auk tõmbas mu esialgse kirjandi ka sinna sisse ja sellepärast mul selle esitamisega nii kaua aega läkski. Lõpuks tõmbas see juba maju enda sisse. Nädala pärast tõmbas see terve linna musta augu sisse, koos elanikega.

Me kõik ärkasime kiviajal, kus kõik olid koopainimesed ja nende riided olid mingid suvalised ja katkised kaltsud. Rääkida need inimesed aga ei osanud. Kõik juba kogusid enda vanu asju, kuigi neil polnud õrna aimugi, kuidas nad sealt ära saavad. Mina aga muretsesin rohkem tagasisaamise pärast, sest mis kasu on sul enda asjadest, kui sa oled kiviajas, kus sa ei saa niikuinii ühtegi elektroonilist asja kasutada. Ma mõtlesin ja mõtlesin, kuidas tagasi kodulinna saada.

Lõpuks avastasin ma, kust kõik asjad välja tulid, ja arvasin, et kui sinna musta auku tagasi minna, siis saan ma tagasi 21. sajandisse. See töötas, kuid nüüd olin ma üksi ilma ühegi asja ega majata. Lootsin, et teised mõtlevad ka selle välja, et kui nad sinna said, siis on neil ka tagasitee.

Oskar, lend 003e

Kärbeste Joonase ja Mare elulugu

Ükskord Rooma linnas 9000 aastat enne Kristust elasid kärbsed Joonas ja Mare. Nad sündisid aastal 11 000 enne Kristust. Aastal 10 000 aastat enne Kristust reisisid nad Roomas ringi ja otsustasid minna Lutenesse, seal said nad ka sõpradeks. 8000 aastat enne Kristust läksid nad aga Ameerikasse, seal lõppes ka nende elu, sest nad surid 7000 aastat enne Kristust sõjas.

Helen Elisabeth, lend 007d

Postitatud: Neljapäev, 31.01.2019 kell 02:15 Kategooria: Määratlemata. Selle sisestuse RSS-voog: RSS 2.0