Almanahh

Eesti luuletus

Eestimaa on ilus paik,

aga Eesti on maamunal väike laik.

Meil on Ãœlemiste vesi,

mis maitseb nagu mesi.

Eesti rahvusloom on hunt

ja talle meeldib kont.

Eesti on demokraatlik riik

ja Eesti rahvus on haruldane liik.

Märten, lend 008d

*********

Luuletus

Eestimaa on vaba maa,

märg ja külm, kuid pole paha.

Eestimaal on palju raha,

väike päike vaatab maha.

Eestlastel on kodus mesi,

kraanist jookseb puhas vesi,

mõnikord ka merevesi.

Eestlased on erilised,

Eestimaal on mesilased.

Trino, lend 008d

*********

Luuletus

Eestis on palju loodust,

nagu see tuleks ainult me kodust.

Siin õitsevad kevadel sinililled,

talvel aga aknaraamil lumelilled.

Must kuulub ka meie looduse hulka,

siin, Eestis, ei mõista keegi seda hukka.

Eestis on metsad suured,

talveks lendavad siit ära kured.

Meile tuleb puhas vesi,

mis on maitsev nagu mesi.

Meil kasvavad metsas seened, taimed ja marjad,

metsades luusivad ka suured hundikarjad.

Õnne, rõõmu ja lõbu loodusest,

mis oli alles ka meie esivanemate noorusest.

Emily, lend 008d

*********

Eestimaa, Eestimaa, kallis oled mulle sa!

Tore sa, tore sa, mulle armas oled sa!

Sind armastan ma heas ja halvas igavesti ka.

Prantsusmaal ja Itaalias sind igatsen ma.

Tea, et oled mulle kõige tähtsam maa.

Robert Marten, lend 008d

*********

Minust sõltub kõik

Kallid õpetajad ja kaasõpilased! Liigume maailma poole, kus asjad sõltuvad noortest. Peale on tulemas uued põlvkonnad, ühiskonna sihid on teised. Täna, siin ja praegu räägin teile sellest, mis sõltub meist.

Mõned aastad tagasi ei tundnud mina ennast ühiskonnas tähtsana. Astusin kõrvale ja vaatasin pealt, et mis nüüd saab. See ei olnud mulle probleemiks. Maailma mõtted ei mahtunud mulle lihtsalt pähe, oli palju muudki.

Vanusega kaasneb soov saada sõna. Sul on mõtteid ja julgust, sa tahad anda oma panuse, midagi muuta. Sa oled juba elanud ning midagi kogenud. Sa tead, mida tuleb muuta, vahel ka, kuidas seda muuta.

Inimene, kes omab ühiskonnas tähtsat rolli, peab olema intelligentne. Ta peab teadma ja eri ilminguid ühiskonnas mõtestama. Liiga palju „nämmutamist“ ajab asja kraavi. Sõna tuleb anda, seda tuleb targalt kasutada. Tahad mõtestada, ole oma sõnas kindel ja julge!

Kui noored tahavad, et neil oleks piisavalt võimu millegi muutmiseks, siis tuleb endid harida ja asju omavahel arutada. Kunagi oleme ka meie need vanad ja igavalt mõtlevad inimesed, kes noortele jalgu jäävad. See on aeg, mida peatada ei saa. Inimesel on kombeks areneda – kes sellega kaasas käib, lööb elus läbi.

Jääme ootama oma aega. Senikaua õpime, kogume tarkust ja kogemust, loeme ja arutame.

Ilusat vabariigi aastapäeva!

Siim Sander, lend 001d

*********

Minust sõltub kõik

 Iga aasta 1. septembril teevad väikesed, ärevad ja uudishimulikud lapsed oma esimese sammu kooliteel. Mäletan veel hästi neid esimesi päevi koolis ja kõiki erinevaid aineid, mida põnevusega õppima asusin. Minu jaoks avardus maailm ja lisaks matemaatika valemitele õppisin kirjutama ja rääkima ka enda emakeelt. Tänaseks olen 16-aastane ja oma emakeelt koolis õppinud üle kaheksa aasta. See polegi nii lihtne olnud ja vahel on tunne, et milleks mul neid käändeid ja sõnaliike teada on vaja. Oskan ju rääkida küll ja sõbrad ei küsi kunagi, missugust lauseehitust parasjagu kasutasin. Ja nüüd sellele mõeldes arvan siiski, et pidevalt slängi, lühendeid ja ingliskeelseid sõnu kasutades lörtsin ära keele, mida räägib umbes 1,3 miljonit inimest pea kaheksast miljardist. Mul on tunne, et võiksin siin oma panuse anda ja veidi rohkem püüda. 

Postitame või kommenteerime igapäevaselt kusagil sotsiaalmeedias või internetikanalites. Küsimus on selles, kas   peame alati ka vajalikuks anda oma mõte edasi korrektses eesti keeles või on peamine lihtsalt välja öelda oma arvamus võimalikult kiirelt ja lühidalt. Eelkõige käib see meie, tänapäeva noorte, kohta, kes veebis omavahel suheldes isegi ei pane tähele seda, et meie keele areng teeb justkui taandarengu. Kõik need lühendid, komade eiramised, suure ja väikese algustähe mitte eristamine on muutnud omavahelise suhtluse arusaadavalt märgatavalt lihtsamaks. Positiivne külg sellise keelepruugi juures on muidugi see, et vanemad ei saa poolest jutust sõnagi aru. Seega annan tihti järele kiusatusele kirjutada ja rääkida nii nagu on mugav.

Igal aastal veebruarikuus toimub meie koolis ülekooliline kõnevõistlus. See on omaette sündmus, mis kutsub koolinoori üles mõtlema Eestile kui meie kodu riigile ja rahvale. Olen tänaseks kirjutanud oma kõne kolmel korral ja tegelikult alati  päris rahule jäänud. Kirjandi või kõne kirjutamine ei ole mulle kerge ülesanne ja grammatikareeglite ning lauseehituse tundmine aitab siin rohkem kui esialgu arvata oskasin. Samas mulle meeldib oma mõtteid kirja panna ja ma tahan, et minu ema või vanaema oskaksid ka seda teksti lugeda, mitte ei vangutaks pead või parandaks kirjavigu. Lisaks arvan, et oleks piinlik, kui minu 70-aastane vene rahvusest vanaema teeb emakeelepäeva etteütluse väga heale tulemusele ja mina ei oska isegi lihtsamat teksti kirjutada.

Mis on siis see natuke, mida mina teha püüan, et aidata kaasa meie väikese rahva keele säilimisele? Kindlasti loen rohkem eestikeelset kirjandust, sest lisaks kultuuri tundmaõppimisele saan juurde ka palju sõnavara. Püüan edaspidi  kirjutada sõpradega võimalikult puhtas eesti keeles ja mitte kasutada slängi. Samuti püüan vähem oma lausetesse lisada ingliskeelseid sõnu. Lisaks õpin koolis eesti keele grammatikat ja kuigi see ei ole minu jaoks põnev, siis saan aru, et soovides olla tark ja lugupeetud inimene, pean oskama end väljendada ka ilusas eesti keeles.

Kokkuvõttes sõltub kõik minust endast ja nii tahan mina kaasa aidata eesti keele säilimisele. Ilusa emakeele kasutamine iga päev on väga oluline käitumisakt. See iseenesest väärib juba keeleteo auhinda. Aitäh õpetajatele, vanematele ja sõpradele, kes mulle toeks on.

Marcel, lend 001d

Postitatud: Esmaspäev, 02.11.2020 kell 10:14 Kategooria: Määratlemata. Selle sisestuse RSS-voog: RSS 2.0